/uudised
est
Uudised
Natsizombid tulevad, õhinast kantuna!
25.02.2019
Fookuses

Loodus tühja kohta ei salli. Ka meil on nüüd oma natsizombifilm, Reich of the Dead”, autoriteks... kes siis veel kui mitte Imelike Filmide Festivali poisid Julius Kits ja Harly Kirspuu. Ja esilinastus... kus siis veel kui mitte Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil.

Julius, kõigepealt, see nelja natsizombi pilt näeb päris uhke välja: grimmi- ja kostüümi-Oscarit ehk ei saa, aga filmi nulleelarve kohta igati eeskujulik. Kui palju on vaja leidlikkust, et nõnda filmi teha?

No eks ikka natuke ole vaja. Mõned grimmivahendid said ostetud poest, osa jälle kodust kaasa võetud: punane toiduvärv, jahu jne. Kõik, mis käepärast oli, kasutusse ka läks. Grimm tuli väga hea välja! Kostüümidest jälle osa laenutasime, osa ostsime taaskasutuspoodidest. Paljud rekvisiidid – relvad, militaarriietus – võtsid näitlejad ise kaasa. Ütleme nii, et tegemist oli täieliku geriljafilmiga.

Aga tehnika? Mida täpsemalt kasutasite, kust kaamera saite? 

Tehnika laenutamine käis tutvuste kaudu. Operaator (Sofja Zdanova) kasutas enda isiklikku kaamerat. Peale kaamera (MiniDV) meil ausalt öeldes muud tehnikat ei olnudki. Sõiduvahendid olid näitlejate omad. Ühe kaamera laenasime tuttavalt. Kogu tehnika oli põhimõtteliselt tasuta saadud. 

Kas selline filmitegu on kolgatatee või puhas lust ja lillepidu? 

Me oleme tegelenud sellega umbes 2016. aastast peale. Alguses oli idee setitamine, stsenaariumi kirjutamine, sobivate võttepaikade otsingud, võttemeeskonna kokkupanek. Siis kostüümide hankimine, näitlejate otsimine ja igasugused muud vajalikud toimetused, et protsessi käivitada. Käisime näiteks Paldiskis maad kuulamas, sõitsime isegi Viivikonda. Väga hea koht, kus õudusfilmi lavastada või postapokalüptilist filmi teha, aga paraku liiga kaugel meie nappe vahendeid arvestades. Tüütu oleks olnud hakata sõitma Tallinna ja Viivikonna vahet koos näitlejate, rekvisiitide, kaameratega jne. Nii filmisime üldjuhul Tallinnas või selle ümbruses. Näiteks Tallinn-Väikese rongijaama lähistel, Türisalus endises NSVLi raketibaasilinnakus ja Viimsis ning isegi ühe korterelamu keldris oli üks punkristseen.

Aga jah, muidugi oli kogu protsess võrdlemisi raske, nulleelarve ikkagi. Palka polnuks me võimelised maksma ei võttemeeskonnale ega näitlejatele. Kõik on käepäraste vahenditega tehtud. Siit ka teatud raskused, kas või näitlejatega. Näiteks kehastas üht ja sedasama karakterit ühes stseenis üks ja järgmises stseenis juba teine inimene. Ma loodan, et seda filmis väga tähele ei panda. Hahah! 

Zombidega oli muidugi lihtsam. Uue näitleja puhul pole hullu – uus grimm peale ja asi korras. Aga isegi kui inimesed vahetusid, jäin ma nende panusega rahule: nägin, et nad olid täielikult pühendunud, võtsid kaasa oma airsoft-relvi, kostüüme, mida kanda... Hea töö tegid ära!

Päris tasuta siiski kõike ei saa, õhinapõhisusele vaatamata. Kui palju raha tuli lõpuks omast taskust välja käia?

No päris tasuta ei saa tõesti mitte midagi. Natuke ikka pidin kulutama, näiteks mõne kostüümi laenutamise eest, grimmivahendite eest, sest mõned asjad tuli osta. Pakun, et see summa võis olla umbes 150 eurot. Üldjuhul oli tegemist siiski õhinapõhise ja täielikult geriljastiilis tehtud filmiga, mis tähendab seda, et otsisime sobiliku võttepaiga, siis kaamera püsti, näitlejad valmis ja hakkasime filmima.

























Režissöör Julius Kits võttepaikade otsinguil Türisalus.


Peab tõsine fänn olema, et nõnda filmi teha. Et üldse filmi teha. Mis mõttega? 


Filmid on mind juba väiksest saati köitnud. Ema on töötanud filmilevi valdkonnas peaaegu 25 aastat. Kui olin väike, siis võttis ta mind töö juurde kaasa, Kosmose kinno filmide läbivaatustele. Mäletan siiamaani, kuidas ma käisin niimoodi „Gladiaatorit” vaatamas. Samamoodi nägin filmi „Jurassic Park: kadunud maailm”. Hägusalt mäletan paari Bondi-filmi. Ilmselt sealt see huvi tuli. Seega võin öelda, et olen kinosaalis põhimõtteliselt üles kasvanud. Loomulikult vaatasin väiksena ka õudusfilme. Salaja muidugi, oma toa telekast. Mäletan „Elm Streeti luupainaja” seeriat. Seda vaatasime korduvalt. Täditütrega koos ka „Vaimude väljaajajat”. Sellised huvitavad filmieelistused siis... Muidugi ma algul kartsin ja pärast ei saanud und. Aga midagi ikkagi oli nendes, muidu poleks ma ju seda ikka ja jälle teinud.

Kui ma Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituuti õppima asusin, tutvusin tulevase Imelike Filmide Festivali (IFF) kaasasutaja Harly Kirspuuga, kellega on meil ühine sümpaatia B- ja muude friigifilmide vastu. Harly on IFFi värki ajanud minu teada juba 2013. aastast saadik. Aga tol hetkel oli see kinnine üritus üliõpilaseltsi Põhjala ruumides. Harly on nimelt Põhjala liige ja korraldas kaasliikmetele veidrate filmide õhtuid. Olen isegi paar korda nendel käinud. Lõpuks tuligi idee, et avaks selle ürituse avalikkusele. Käisime linastusteks sobivaid kohti otsimas. Esimene, kus filme näitasime, oli raamatupood ja kohvik nimega Read. Praegu on see vanalinnas, aga kui me seal alustasime, asus hoopis Maakri tänaval. Sai ka EKKMi kohvikuga läbi räägitud, et sealgi paar filmiüritust teha. Aga lemmikpaigaks on ikka vana hea KuKu klubi, millega meil on head sidemed. Jaanuaris õnnestus meil Greg Sestero Eestisse kutsuda. Sestero on filmi „The Room” üks peaosatäitjatest. Seda loetakse maailma kõige halvemaks filmiks üldse ja sellest on saanud ülimenukas kultusfilm. Üritus läks vägagi edukalt. Aga eks ikka edasi, peame plaani, keda järgmisena kutsuda ja mida teha.

Ilmselt kõigi nende kogemuste tõttu tuligi tahtmine ise filmi teha. Ja tulevikus on plaan veel teha.

Natsizombilugudest on saanud juba õudusfilmi omaette alaliik. Mis on kõigi aegade parim natsizombifilm – peale Reich of the Deadi” muidugi? 

Haha, hea küsimus! Kui ma päris aus olen, siis mul sellist kindlat natsizombilemmikut ei olegi. Hiljuti vaatasin kinos „Operatsioon „Overlordi”” (rež Julius Avery). 2018. aasta lõpus tuli välja. Tegemist oli võrdlemisi jabura, aga samas nauditava tööga. See oli totter, aga see oli tore. Algas nagu tõsine Teise maailmasõja lugu, kuidas USA langevarjurid maanduvad Normandias, et hävitada vahetult enne Normandia invasiooni 1944. aasta juunis mingi sakslaste radar. Järsku ilmuvad aga välja natsizombid, kelle vastu võitlema asutakse. Mulle meeldis: guilty pleasure, öeldakse selle kohta. Kutsume siis seda minu nn lemmikuks. 

Millega Reich of the Dead” sellesse žanri panustab? 

Hmm… kah hea küsimus. Ütleme nii, et minu film panustab sellesse žanrisse lihtsalt oma olemasoluga. Kui aus olla, siis kõik natsizombifilmid on kuidagi ühtemoodi. Sama sisu laias laastus: SSi teadlased teevad eksperimente, loovad elavate surnute armee, millega maailma vallutama hakata. Siis on mingi grupp sõjaväelasi, kes nende vastu võitlevad jne. Mis siin ikka väga leiutada. 

Miks üldse natsizombid? Miks just nendega mässata? 

Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi. 20. sajand ja sõjaajalugu, eriti diktatuuririikide teema huvitab mind. Sealt tuli kindlasti inspiratsioon.

Miks just natsizombid? Kui kujutame endale ette zombit – rõve, kööberdab ringi, on üleni verine ja ülimalt agressiivne. Nii, ja nüüd paneme kokku natsi ja zombi, tulemuseks on eriti õõvastav tegelane ju. Ideaalne üle võlli keeratud filmikurikael.

Millised filmid olid eeskujuks? 

Hmm... las ma mõtlen. Ma arvan, et natuke inspireerisid Peter Jacksoni varajased filmid, nagu näiteks „Braindead” või „Bad Taste”,- mida oleme ka IFFil näidanud. Inspiratsiooni andsidki sellised odavad, vana kooli B-filmid. Igatahes soov oli teha midagi sarnast. Usun, et Eestis polegi varem selliseid B-filme tehtud, kuid võiks olla. 


































Kunstnik Eret Kuusk ja tema kätetöö – zombid.

Parimatel zombifilmidel on alati ka mingi alltekst, filosoofiline, sotsiaalkriitiline, mis iganes. Kuidas on teie filmiga? Või on see lihtsalt mäng žanri konventsioonidega?


No natuke on ka mängu kindlasti. Ma olen ise ka mõelnud, millest see film võiks jutustada. Tegu on ju lühifilmiga zombidest, raske on sellest filosoofiat leida. Ütleme nii, et minu film ei ole tüüpiline hea ja kurja võitlus. Filmi lühisisu oleks selline, et rühm eliitsõdureid, kes on kõik profid tapamasinad, saavad käsu minna ühte valitsuse blokaadi all asuvasse väikelinna ja tappa seal ära kõik natsizombid (et nad ei pääseks ülejäänud maailma) ja ka veel elus olevad tsiviilelanikud, et ei jääks maha mitte ühtegi tunnistajat ega jälge toimunust. Valitsus tahab kõik maha salata, sellepärast ka väikese linna blokaad ja isoleerimine muust maailmast. Mis riigi valitsusega tegu on, pole oluline. Kui mõtleme eliitsõdurite peale, siis täidavad nad võrdlemisi külmavereliselt antud ülesannet. Me ei näe filmis, kuidas zombid tapavad tsiviilisikuid, kuigi nad on õelad ja kurjad tegelased – ikkagi natsizombid! Aga see, et inimene teeb nii teisele… seda tuleks silmas pidada. Piir hea ja kurja vahel on väga hägune. Selline võiks siis see nn filosoofia või tagamõte olla.

Kas te sovetizombide peale ei ole mõelnud, järgmiseks näiteks – täiesti avastamata maa, ja pälviks kindlasti palju tähelepanu. 

Hea mõte. Olen isegi mõelnud selle peale. Ma zombidest ei taha teha järgmist filmi, natuke tüdinenud, aga mingi exploitation-film sovettidest kõlab päris intrigeerivalt. Nõukogude temaatika sisse tuua. Aga see on kaugem tulevik. Samas, kes teab? Võib olla hakkame planeerimisega pihta juba suvel? 

Kas ma sain õigesti aru, et filmi sünniloos on mänginud oma osa ka HÕFF? 

Jah, tõsi see on. Kui ma ei eksi, siis 2013. aastal korraldas HÕFF lühifilmide konkursi, zombidest muidugi. Filmi maksimaalne pikkus tohtis olla viis minutit. Neile, kelle film valitakse parimaks, lubati kaht tasuta HÕFFi passi. Hakkasime sõbraga siis Kakumäe metsas filmi väntama. Paraku tuli kool vahele: lõputööde kirjutamine, kaitsmised, eksamid jne. Seega film õigeks ajaks valmis ei jõudnudki. Alles aasta hiljem üks sõber monteeris ja tegi järeltöötluse. Temale see protsess väga meeldis, korraliku kõhutäie sai naerda töö käigus. Hiljem saime ise ka naerda, kui nägime, mis välja tuli.

Ühel päeval vaatasin seda „šedöövrit” uuesti ja tuli mõte, et miks mitte teha sellele n-ö järg, kus natsizombiviirus on laastanud väikest linna ja probleemi likvideerima saadetakse eriüksus. Aga seekord võtame asja tõsiselt käsile: orgunnime näitlejad, meeskonna, normaalsed kostüümid, leiame siit-sealt vajaminevad asjad ning teeme valmis natuke korralikuma filmi. Ja nii kõik algaski. 

Mis te HÕFFist muidu arvate? 

Ma olen kaks korda HÕFFil käinud. Suurepärane üritus. Super, et selline festival olemas on, kus näidatakse žanrifilme, B- ja C-kategooriat ja igasuguseid muid friigifilme. HÕFFi uudistel hoian samuti silma peal. Ka Haapsalu linn on armas kohake, mis mulle väga meeldib. 

Miks meil nõnda vähe õudus-, ulme- ja fantaasiafilme tehakse? 

Ma arvan, et eestlastele ei lähe lihtsalt väga peale õudusfilmid ja muud friigifilmid, olgu need ulmekad, fantaasia või mis iganes. Pole suurt vaatajaskonda. Muidugi ma ei ütle seda, et mitte kellelegi ei läheks korda, aga neid kellele läheb, on liiga vähe.

Kas eestlased on üldse suutelised tegema maailmatasemel žanrifilmi? Ja kui on, millest see võiks olla? 

Isiklikult arvan, et oleksime ikka suutelised mõne maailmatasemel žanrika tootma, näiteks ulmefilmi. Seda ei oska ma aga öelda, millest see võiks pajatada. Aga kuna Eesti on tuntud IT-valdkonna riik, siis miks ei võiks see käsitleda kõrgtehnoloogia teemat. Kuidas arvutid ja sotsiaalmeedia inimesi zombistavad ja hüpnotiseerivad. Päris huvitav film tuleks, arvan ma. 

Mida soovitate endasugustele fännidele, kes tahaksid ka filmi teha, aga kõhklevad veel?

Ütlen ausalt, et see ei ole kerge protsess, aga kindlasti on see fun, kui hoo sisse saab. Nulleelarvelise filmi tegemiseks on vaja väga palju initsiatiivi ja tahet ning viitsimist seda asja läbi viia. Ei piisa sellest, kui sul on hull idee, pead leidma ka piisavalt hullud inimesed, kes oleksid valmis seda koos sinuga realiseerima. Aga kõhelda ei ole vaja. Tuleb asi käsile võtta ja ära teha!

Jaga: