/uudised
est
Uudised
Kumu dokumentaal: "Järgmine kloostrivaht"
28.03.2019
Kumu
Foto: kaader filmist.

„Järgmine kloostrivaht“ on pisut klišeelik film, mis keskendub traditsioonide ja kaasaegse maailma kokkupõrkele, kirjutab Kadri Raudsepp kolmapäeval, 26. märtsil “Kumu dokumentaalil” linastunud filmist.

Teema on klassikaline. Siiski on selle filmi puhul vahel lisatud, et tavamustrist erineb see selle poolest, et põlvkondade vahelist konflikti on näidatud rahumeelselt – keegi kodust ära ei põgene, karjuma ja asju loopima ei hakka. 

See on kindlasti üks neid tahke, mis Bhutani ühiskonda tõepoolest peegeldab – inimesed on pigem vaoshoitud ja rahumeelsed, üritades väliselt konflikte vältida. Isegi nii palju, et selle tõttu loobutakse endi isiklikest tõekspidamisest. 

Siin filmis on traditsioonilise poole esindajaks isa, kes kannab hoolt perekonnatempli eest (tegemist ei ole kloostriga), ning soovib, et tulevikus hakkaks seda tööd tegema vanem poeg Gyembo. Bhutanis on tihti nii, et väiksem tempel võib kuuluda sajandeid ühele perekonnale ning peresiseselt pannakse paika, kes templi eest hoolt kandma hakkab. Ühelt poolt tähendab see templi korrashoidmist, teisalt viiakse siin läbi ka külarituaale, inimesed toovad siia ohvriande – eelkõige viirukeid, võilampe, toitu. See on ka koht, kuhu saab kutsuda laama – õpetaja, kes viib läbi suuremaid rituaale. 

Nagu näha ka selles filmis, templihoidja küll teab, kuidas viia läbi igapäevaseid rituaale, Bhutanis tavaliselt ka seda, kuidas tantsida maskitantse, kuid põhjalikku budistlikku haridust pole nad saanud – seega on neil ka raske mõista budismi sügavamat ja laiemat tähendust. Nende ettekujutuses põhineb tihti kogu budism hea ja halva vahel vahet tegemisel ning sellest tulenevalt on loomulikult oluline vaid kõlbeliselt heade tegude tegemine. Lihtsustatult öeldes ongi selles osake tõtt, kuid see on vaid budismi üks tahk. Tõeline mõistmine, virgumine ei ole seotud vaid inimeste loodud kõlbluskategooriatega, vaid sellel on palju sügavam tähendus. 

Gyembo isa esindab budismi seda poolt, mis on seotud väliste reeglite järgimisega, ka oma pojale räägib ta budismist reeglitest lähtuvalt, ilma selle sügavamat tähendust avamata. Gyembo isa taolisel tekiks tõenäoliselt ületamatu konflikt ka mõne teise pühendunud budistiga, olgu ta siis munk või ilmalik, kes lähtub budismi sügavamast tähendusest – mõistmisest, et kõik avalduv on omaolekuta, sõltudes alati kõigest muust, tühjuse ja kaastunde mäng. Välised käitumisreeglid on heal juhul nende arusaamiste õhkõrnad peegeldused.
Tõenäoliselt oleks teistsugune budismi tõlgendus kõnetanud ka Gyembot ja sügavat lõhet eri põlvkondade maailmavaadete vahel ei tekiks. 

Oleks olnud huvitav, kui filmi oleks astunud budismi sügavamat olemust mõistev tegelaskuju, kes oleks Gyembo isa vaadetele ja arusaamadele ühe korraliku hoobi andnud. Budistliku vaate järgi pole kindlasti nii, et tänapäevane haridus toob kurja ja jalgpalli ei tohi mängida. Kui inimese südames on tõeline hoolimine ning ta mõistab pisut tühjuse tähendust, siis pole tema käitumisel piiranguid. See on tõsi, selleni jõudmiseks peaks pisut maha istuma ja oma meelt treenima – see algab meelerahu kasvatamisest. Sellest Gyembo isa ei räägi. Ta korrutab vaid vanu, ajast ja arust arusaamu, kuidas asjad võiks tema arust toimida. Filmi käigus muutub see raskeks ja väsitavaks – samas selliste arusaamadega budiste on Bhutanis küll ja veel. 

Kõige rohkem ajendab neid hirm muutuste ees – hirm näitab aga seda, et järelikult pole nad ka ise budismist hästi aru saanud. Kui olla pisutki mõistnud, siis selle üheks väljenduseks on hirmu puudumine – asjade aktsepteerimine sellistena, nagu nad on. Gyembo isa ei tee aga muud, kui muretseb templi tuleviku pärast hinge seest välja. 

Gyembo mõtteid ekraanile väga palju ei tooda, ta pigem vaikib ja laseb isal rääkida. Selles on midagi Bhutani kultuurile väga omast – alati lastakse rääkida vanematel, justkui vanus üksipäini teeks kellegi targaks, eks selline arusaam on levinud ka kõikjal mujal. Tegelikult ei tee.

Rahumeelselt käsitletakse filmis ka Gyembo õe Tashi olukorda – tüdruku nahas poisi hingega sündinut. Tuleb välja, et ka kõige konservatiivsema budisti, nagu seda on Gyembo ja Tashi isa, vaadete järgi on ka transsoolisusele arusaadav seletus – seda ei eitata, filmis ei tegeleta tüdruku „ümberkasvatamisega“ – mõistetakse siiski, et kõik avalduv on kooskõlas põhjuse ja tagajärjega. Nii ütlebki laste isa, et ju see on seotud eelmises elus külvatud seemnete – põhjustega, mille tõttu Tashi avaldub sellisena, nagu ta on. Ei arvata, et see kõrvalekalle oleks kuidagi seotud keskkonna või kasvatusega. Sisuliselt mõistetakse, et mingid asjad on inimesele kaasa sündinud, olles olemas juba sünni hetkel. See vaade tõstab laste isa tänapäeva teaduses jõutud seisukohtade mõistja tasandile, tegu polegi enam meie mõistes jäiga konservatiiviga. 

Nooremat põlvkonda – Tashit ja Gyembot – kujutatakse filmis tavaliste teismelistena, kes veedavad aega Facebookis, sõpradega või koos jalgpalli mängides. Tegelikult on seda pisut vähevõitu ning nende karaktereid ekraanil ei avata. Teine võimalus on see, et Bhutanis käitub tihti isegi 20-aastane nagu 13-aastane koolilaps. Oma arvamust ei omata, seega polegi midagi sügavat välja öelda. Kuidas on asjalood selle filmi noortega, jääb teadmata. Oluliselt rohkem tuleb aga Bhutani kultuuriruumis ette seda, et oma vanemaid tõsimeeli austatakse ja kuulatakse nende sõna oluliselt rohkem kui läänes. Oluline polegi, kas lapsevanem tahab peale suruda midagi vastuvõetamatut või räägib midagi mõistlikku. Tihti lihtsalt tehakse nii, nagu isa ütleb. Võimalik, et sama juhtub lõpuks ka selles filmis. 

Kadri Raudsepp on elanud ja töötanud aasta aega Bhutanis, tegeledes Bhutani õpetaja Gangteng rinpotše budistliku online-kooli jaoks loengute transkribeerimise ja toimetamisega. Hetkel töötab ta Sandberg Reisides Bhutani-reiside giidina.
Jaga: